Looduse poole pöördumine – meie sisemine pärand
Eestlased on alati olnud tugevas ühenduses loodusega. Me kanname oma alateadvuses esivanemate kogemusi ja teadmisi taimedest, metsadest ja nende tervendavast mõjust. Kui tänapäeval saame apteegist kergesti ravimeid, siis sajandeid tagasi polnud inimestel muud võimalust kui otsida abi loodusest. Aja jooksul kujunesid välja inimesed, kes tundsid loodust paremini kui teised – nad oskasid taimi raviks kasutada ja võtsid ravijarolli enda peale, kuni ilmusid haritud arstid.
Mis on muutunud?
Tänapäeval oleme teises ajas ja ruumis. Meie elukeskkond on muutunud stressirohkemaks, haiguste ilmingud teistsuguseks ja isegi nende nimetused erinevad minevikus kasutatust. Kas käsikirjades mainitud haigus on ikka see, mida me täna selle all mõistame? Sageli on tegu lihtsalt terminoloogia erinevusega.
Lisaks – paljud tänased haigused olid meie esivanematele tundmatud, mistõttu ka nende raviotsingud ei saanud arvestada stressi, istuva eluviisi või tööstuslike toiduainetega seotud probleemidega.
Loodusest laborisse
Tänapäeva ravimid pole loodusest kaugel – paljud neist on saanud alguse just taimedest või seentest, millest on laborites eraldatud ja puhastatud toimeained. See võimaldab täpset doseerimist ja tõhusamat toimet. Näiteks ei pea sööma kilo porgandeid, kui saab vajaliku aine kätte ühes tabletis.
Siiski ei tasu alahinnata esivanemate tähelepanekuid – paljuski just nende kogemustele toetub kaasaegne meditsiin.
Taimed ja vererõhk – mida ütleb rahvameditsiin?
Rahvameditsiinis on teada palju taimi, millele on omistatud vererõhku alandav toime. Näiteks leiame Vigala Sassi (Aleksander Heimtalu) raamatutest kümneid retsepte, kus taimed on kombineeritud täpses vahekorras. Kuid kohe tekib küsimus – kuidas vanasti üldse diagnoositi kõrget vererõhku?
Vererõhumõõtja tuli kasutusele alles 20. sajandi keskpaigas. Kuna kõrgenenud vererõhk kulgeb sageli sümptomiteta, ei pruukinud inimesed sellest teadlikudki olla. Võime ainult oletada, milliste märkide põhjal haigust hinnati ja kuidas looduslikke ravivahendeid katsetati.
Kas mõju on tegelik?
Kõrgenenud vererõhk võib haiguse algstaadiumis iseeneslikult normaliseeruda – see võib tekitada eksliku mulje, et mõni looduslik vahend oli tõhus. Samas võib taim sisaldada küll vajalikku toimeainet, kuid selle kogus jääb alla raviks vajaliku taseme.
Taimed sisaldavad kümneid, vahel isegi üle 150 erineva keemilise ühendi. Igaühest neist võib tekkida kõrvalmõjusid või koostoimeid, mida me ei pruugi ette näha. Kas kõik need ühendid sobivad alati meie organismile?
Platseeboefekt – usu jõud
Sageli ei ole tegemist mitte taime tegeliku toime, vaid usu mõjuga. Platseeboefekt – uskumine, et ravim toimib – võib olla nii tugev, et ületab mõne nõrgatoimelise ravimi mõju. Kuid kahjuks ei saa platseebot kasutada igapäevases haiguste ravis – see pole usaldusväärne ega ennustatav.
Ennetus – tark tegu või tarbetu liialdus?
Kas peaks looduslikke preparaate tarvitama ennetavalt, teades, et kõrge vererõhu tõenäosus on suur? Võib-olla küll – kui see toimub koos looduses liikumise, stressivaba elurütmi ja tasakaalustatud mõtlemisega. Sageli just need tegurid toetavad taimede võimalikku toimet.
Võib-olla isegi määravad selle?
Kokkuvõte – mida me peaksime tegema?
Looduslik eluviis, liikumine, tervislik toitumine ja rahulik meel on alati tervitatavad – nii normaalset vererõhku hoides kui ka ravimitega kontrollitud seisundi puhul.
Kuid: kui arst on määranud ravimid, siis neid ei tohi asendada looduslike toodetega omal algatusel. See pole koht, kus katsetada – ajalugu on juba need eksperimendid meie eest ära teinud.
Soovitus
Kui tunned huvi loodusravi vastu, tee seda targalt. Pea nõu oma arstiga, jälgi oma tervist regulaarselt ning naudi looduse pakutavat – nii liikumise, meelerahu kui võimalusel ka taimede kujul.
