„Kõik analüüsid olid korras – ja nüüd selline häda! Mida ma valesti tegin?“
See on küsimus, mida patsiendid esitavad sagedamini, kui arvata oskame. Kas analüüside vastused olid valed? Kas arst jättis midagi olulist tähele panemata? Kas analüüsid olid üldse õiged?
Tõde peitub detailides – ja kontekstis. Allpool avame, mida laboritestide tulemuste tõlgendamisel tegelikult arvestada tuleks.
Laborianalüüsid on täpsed, aga mitte eksimatud
Tänapäeva laborimeetodid on väga täpsed – vead, kus kordusanalüüs andis sootuks teistsuguse tulemuse, on jäänud minevikku. Küll aga võib tulemust mõjutada see, kuidas proov võetakse, säilitatakse ja transporditakse. Näiteks võib vale temperatuur või saastunud katsuti anda nihkes tulemuse.
Mida tegid enne analüüsi?
Analüüsi tulemused võivad sõltuda ka sellest, mida inimene enne testi tegi. Oled sa söönud? Trenni teinud? Näiteks veresuhkru või kolesterooli näitajad sõltuvad väga palju toitumisest vahetult enne verevõttu. Kui patsient ütleb, et tuli tühja kõhuga, aga tegelikult unustab mainida, et sõi hommikul ühe kommi – võib see viia eksliku diabeedikahtluseni.
Seega: kui analüüs annab ootamatu tulemuse, tuleks esmalt uurida selle tausta. Kordusanalüüs võib olla hädavajalik.
Kordusanalüüsid on olulised
Kui tulemus ei klapi inimese kaebustega või kaldub tugevalt normist, on kordusanalüüs mõistlik. Samuti juhul, kui inimesel on teadaolev riskitegur või eelsoodumus haiguseks. Sellisel juhul jälgitakse näitajaid ajas – see aitab hinnata, kas organismi seisund paraneb või halveneb. Näiteks põletikunäitajate langus viitab edukale ravile.
Mis on „norm“?
Laborianalüüside tulemused esitatakse sageli arvudes ja konkreetsetes ühikutes. Erinevates riikides on kasutusel erinevad mõõtühikud – seega tasub olla tähelepanelik, eriti kui analüüsid on tehtud välismaal.
Tavaliselt on tulemuse juures märgitud ka normivahemik – selle piiridest väljapoole jäämine võib viidata probleemile. Samas ei tähenda normi piires püsimine alati, et kõik on korras. Tähtis on ka näitaja trend – näiteks kui kolesterool liigub aasta-aastalt ülespoole, on see samuti märgilise tähendusega.
„Korras“ analüüs ei tähenda alati „terve“
Mõtleme korraks ühele vanale mõistuloole. Õpilane läheb oma õpetaja juurde kurtma: „Teen kõik õigesti, aga tulemused on kehvad.“ Guru vastab: „Sa teed kõike õigesti, aga sa teed valesid asju.“
Sama kehtib ka laboritestide puhul. Meie haiglate laborid suudavad teha üle 1500 erineva analüüsi, aga arst ei saa ega tohigi neid kõiki korraga määrata. Tavaliselt alustatakse üldanalüüsidest ja liigutakse edasi vastavalt sellele, mida tulemused näitavad. Kui aga juba alguses uuritakse valesid näitajaid, võib „korras“ analüüs anda valelootust. Eriti kehtib see haiguste puhul, mis arenevad hiilivalt, nagu näiteks diabeet.
Kokkuvõtteks
Laborianalüüs on väärtuslik tööriist, kuid seda tuleb osata lugeda.
Siin on mõned põhitõed meelespidamiseks:
- Analüüsi täpsus sõltub ka sellest, kuidas proovi käsitleti.
- Eelnev tegevus (toitumine, kehaline koormus) võib tulemust mõjutada.
- Kordusanalüüsid on vahel möödapääsmatud.
- Normivahemik ei ole absoluutne tõde – vaata ka suundumusi (trendi).
- Analüüside valik peab vastama inimese kaebustele, mitte olema juhuslik.
Kui analüüsid on „korras“, aga enesetunne on kehv, siis tuleb edasi otsida. Mõista laboritestide tulemusi mitte üksikuna, vaid osana suuremast pildist – ainult nii jõuame tõeni.
