- Laste ebatavaline söömiskäitumine võib viidata ainete puudusele.
- Täiskasvanud ja loomad tunnevad samuti kummalisi toitumissoove.
- Vereanalüüsid aitavad tuvastada organismi ainete puudujääke.
Kõigi organismile vajalike ainete puudust saab kindlaks teha tänapäevaste vereanalüüsidega. Kindlasti ei tohiks ainete puudust ise diagnoosida ja/või kasutada selleks sotsiaalmeedia abi, kirjutab meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk.
Tegemist on olukorraga, kus vanemad märkavad, et laps sööb midagi, mis on tavatu ega ole kohane igapäevasele toitumisele. Lisaks kriidile söövad lapsed mõnikord veel pigi, naturaalset (küünla)vaha või muud. Ent kriiti ja muud tavatut ei söö ainult lapsed, seda võib ette tulla ka täiskasvanutel, näiteks rasedatel.
Kui põigata korraks loomariiki, siis on teada, et sama ilming esineb ka loomadel. Leidub loomi, kes erinevalt oma tavatoitumisest söövad aeg-ajalt savi, lihasööjad hammustavad vahelduseks rohtu, haavatud loom käib oma haava ravimas vaiguse puu juures. Loomade asjatundjad saaks seda näidete loetelu kindlasti palju pikemaks kirjutada.
Kriiti ja muud tavatut ei söö ainult lapsed, seda võib ette tulla ka täiskasvanutel, näiteks rasedatel. Kui põigata korraks loomariiki, siis on teada, et sama ilming esineb ka loomadel.
Mõnel juhul võib olla tegemist maitse-eelistusega ehk lapsele lihtsalt maitseb kriit, pigi või mesilasvaha. Mõnikord on tavatute ainete söömine seletatav toitumistavade, traditsioonide ja/või uute elamuste otsimisega. Enamasti aga ei ole kõigil nendel juhtudel tegemist isikliku valiku ja maitse-eelistusega, mis põhineb teadvustatud otsusel, vaid organismi n-ö sisekõnega, mis annab märku millegi puudusest organismis.
Ainete tasakaal paika
Organismi üheks omaduseks on toimimine hästi tasakaalustatud seisundis. See tähendab, et vajalike ainete olemasolu on tagatud kindlalt määratud vahemikes juba organismi enda poolt. Kindlasti tasub teada, et organismile vajalike ainete tarvitamine üle etteantud tasakaalukoguse ei aita organismil veelgi paremini toimida. Pigem vastupidi – mõne aine liigne tarbimine võib mõjuda hoopis kahjulikult. Organism on selles osas hoolikas valvur.
Selleks, et tasakaaluvahemikku hoida, on organismil keeruline, tagasiside põhimõttel toimiv signaalsüsteem. Lahtikirjutatult tähendab see, et organismis on andurid, mis kontrollivad pidevalt kõigi vajalike ainete biokeemilist tasakaalu.
Vajadusel kiirendatakse või pidurdatakse biokeemilisi protsesse, et ainete tasakaal normaalsesse vahemikku taastada. See võib toimuda kas ainete suuremas koguses sünteesimise või vajamineva vabastamisega organismi ladudest ehk depoodest. Näiteks glükoosi asub organism vereringesse juurde sünteesima, kuid rauda «võtab» depoost.
Biokeemilise tasakaalumehhanismi rakendumist inimene ei teadvusta ega tunneta, loodus on võtnud selle oma hooleks. Ilming, mida me ehk kõige paremini teadvustame, on organismi suurenenud veevajadus. See väljendub janutundes. Kaks kõige paremini mõistetavat veevajaduse suurenemise näidet on intensiivne füüsiline koormus, kui organism higistab keha jahutamiseks, ning soolase toidu söömine, kui organism püüab liigset soola vedeliku lisamisega lahjendada. Veel on aga organismis palju rohkem rakendusi, millest kõiki inimene vahetult ei teadvusta.
Tulles tagasi laste ja kriidi söömise juurde – miks siis lapsed ikkagi kriiti söövad? Kriidisöömise vajadust on teadlased püüdnud seostada organismi kaltsiumipuudusega, samuti on oletatud seoseid tsingi- ja rauapuudusega. Kriit sisaldab looduslikku kaltsiumi erinevates vormides ning väikeses koguses ka tsinki ja rauda. Murelikele lapsevanematele võib kinnitada, et kriidi söömine väikestes kogustes ei ole organismile ohtlik.
Organismile vajalike ainete tarvitamine üle etteantud tasakaalukoguse ei aita organismil veelgi paremini toimida. Pigem võib mõne aine liigne tarbimine mõjuda hoopis kahjulikult.
Kriidi, nagu ka muude ebatavaliste ainete, söömisele tuleks pöörata tähelepanu. Esimese asjana oleks hea jälgida lapse (söömis)käitumist mõne aja jooksul ja teha märkmeid. Oluline on saada aru, kas kriidi söömine esineb omaette või kombinatsioonis mõne muu käitumisega. Kuigi üheks põhjuseks võib olla mõne aine puudus, ei pruugi see olla ainus põhjus.
Kui kriidi söömine on korduv nähtus ja/või osa keerukamast käitumise kombinatsioonist, oleks järgmine rangelt soovitatav samm käik perearsti juurde. Kõigi organismile vajalike ainete puudust saab kindlaks teha tänapäevaste vereanalüüsidega. Kindlasti ei tohiks ainete puudust ise diagnoosida ja/või kasutada selleks sotsiaalmeedia abi.
Sisehääled jagavad nõu
Nagu paljude valdkondade eristamisel on üleminekupiirid hägused, nii ka siin. Nende piiride hägustumist võimendavad uued trendid ja loodud müüdid. Nende loomiseks kasutatakse osavalt kombinatsiooni teaduspõhisest organismi käsitlusest, rahvameditsiinist, komponente erinevatest religioonidest jne. Osavalt kasutatakse termineid, milles ei kahtle ka tänapäeva tippteadlased.
Mõttekäigu taha, et organism annab isudega märku vajaminevatest ainetest, ei tohi pugeda täiskasvanud, kes armastavad liialt sagedasti õlut või veini juua.
Võib ka öelda, et on inimesi, kes näevad seda, mida tahavad näha, ja kuulevad seda, mida kuulda tahavad. Taolise mõtte- ja analüüsi dimensiooni muutmine tundub mõnikord võimatuna.
Mõttekäigu taha, et organism annab isudega märku vajaminevatest ainetest, ei tohi pugeda täiskasvanud, kes armastavad liialt sagedasti õlut või veini juua. Õlles ja veinis on küll palju tarvilikke toitaineid, aga ilmselt isu tekitavad muud «sisemised hääled», mis pole seotud mõne toitaine puudumisega.
Allikas: Postimees.ee
